Põhja Konn piosenki

Sa muud ei tea, kui ausat viha neist, kes jätvat laeva triivima, kes ei hooli ühtsest vaevast, vaid endi kukruid täidavad. Ja ärkab taas üks kadund hääl, mis vajund unne lämbes kerguses. Su mõtted üheks kokku seob ja teele viib sind aovalguses. Sa te...

Tuul vilistab purjes, pragiseb puus. Me punasel plagul on poti-tuus. Kõik heitku see üle parda, kes ellujäämist ei karda! Emb-kumb: kas pehkivas kõrkjas paik, üks vana maailm ja ta mõrkjas maik, või pilpaiks purustav kalju – meil kaotada pole just palj...

Ilu kõnnib läbi ilma, kisub välja elu silma külma käest. Päästab paelust metsad, mered, Korjab kokku linnupered vangi väest. Lõhub maha talve müürid, künnab kokku vaenu piirid, paludes: „Minu rüppe peitke hinged, keda hoidnud marud vinged valudes!...

Kas ma Eestit unes nägin? Nägin lained laevu täis, nägin viljarikast randa, merehõlm ta ümber käis. Ei see polnud mitte unes! Ilmsi tuli kujutus. Oli vaev mul, oli valu, kuni tuli kahvatus. Tõusku, tõusku valuvägi surmaorust ülesse, – teed ta otsib...

Mängivad pillid, kuu on vees, siin on sadam, meremees. Laev on sadamas terve öö, laud on kaetud – võta ja söö! [Viin on klaasis, käsi on soe, homme ja ülehomme ei loe. Tule ja tantsi, põrand on kuum, aeg on lühike, lõpmatu ruum.] Lõpmatu meri. Siin...

Ta kaaslased püüdsid kokri ja mängisid röövleid saras, aga tema ei, aga tema ei: ta papa pisteti pokri kui viimane petis ja varas. Ta mamma punases pluusis, toas magas kui mahatapet, aga tema ei, aga tema ei: ta pimedas võõruses luusis, kui õde jõi ä...

Merede põhjatus põues valvab üks silmade paar, kaljuna kaldale tõustes võtab ta valguse maalt. Pole ta pühak, ei varas, teab, mis on kurjade keel. Kuid ilule kaitsja on paras, see hiiglaslik merede mees. Kes aitaks meil pääseda nüüd kurjuse...

Selle ilma igav kainus rõhub nagu raudne soomus – kõigesse, mis väär ja ohtlik, kiindub kirglikult mu loomus. Joobumuses, viirastustes mind ei köida kirev kude, kuid ma tean, maailma raskus läheb lendu kord kui ude. Linnad varisevad tolmuks, kividel...

Mis küsib elulahkmel heitlik maru! Kuid sina enesele annad endast aru. Ja olgu öö kuitahes pikalt pime – sa otsaeest ei pühi oma nime. Puulehtki vaatab valgust, vajub vette koos teistega. Ja siiski omaette. Sul puudub sirav siht? – Eks mine ja...

Lained piiramas on kallast valendava vahuga, tuul nad laiast vetevallast tungil saatis tulema. Ranna kaljukari taga võtnud koha võitlejad, kaugelt juba kohinaga oma jõudu näitavad, kuna vaiksed, kindlad kaljud, kodukolde kaitsejad, mässum...